Johanna ja Valdur, armastus, mis kasvas valikust
Mõne armastusloo algus on lihtne. Mõni teine algab aga sisemise võitlusega.
Johanna oli aastaid veendunud, et jääb elu lõpuni vallaliseks. Mitte sellepärast, et armastusest puudu oleks olnud, vaid vastupidi, ta soovis pühendada kogu oma elu Jumalale ja teiste inimeste teenimisele. Romantilised tunded ei kuulunud tema tulevikuplaanidesse. Vähemalt mitte seni, kuni tema kõrval oli üks inimene, kellest oli saanud midagi enamat kui lihtsalt hea sõber.
Kui nende lugu oleks film, oleks see Johanna sõnul romantiline draama.
Filmi kõige olulisem stseen leiaks aset äikesetormis. Kaks inimest seisavad vihma ja tuule käes. Naine mõistab korraga, et kui ta ei muuda oma senist ettekujutust tulevikust, võib ta kaotada inimese, kes on talle kõige kallimaks saanud. Ta kallistab meest tugevasti. Mees kallistab vastu. Mõlemad on segaduses. Torm nende ümber hakkab küll vaibuma, kuid südames on see alles alanud.
Aastad on sellest hetkest edasi liikunud. Tänaseks on neil kolm last, lugematu arv ühiseid mälestusi ja armastus, mis ei põhine ainult tunnetel.
"Armastus on otsus, mida toetavad teod ja saadavad tunded," ütlevad nad mõlemad.
Valdur tunnistab, et üks asi, mida ta täna Johannas rohkem hindab kui suhte alguses, on tema julgus oma soove väljendada.
"Suhte algul tundus, et Johanna on kõigega nõus. See meeldis mulle, aga aja jooksul sain aru, et mulle tegelikult meeldib palju rohkem see, kui ta ütleb ausalt välja, mida tema tahab. See annab mulle võimaluse tema soovidega arvestada ja selle kaudu oma armastust väljendada."
Samas jäävad tema sõnul alles kõik need omadused, mis teda algusest peale võlusid .Johanna sügav hoolivus, siirus, ausus ja ilu.
Johanna jaoks on aastatega järjest olulisemaks muutunud teadmine, et ta saab oma abikaasat täielikult usaldada.
"Ma tean, et saan talle toetuda, kui seda vajan."
Valdur omakorda on tänulik millegi eest, mis võib kõrvaltvaatajale märkamatuks jääda.
"Olen ülitänulik, et Johanna on minu vastu nii austav ja tõstab mind sõnadega üles iga päev."
Kõrvalt vaadates võib nende elu tunduda rahulik, tasakaalukas ja hästi paigas. Kuid nagu igas kodus, on ka neil omad naljakad saladused.
Valdur arvab, et inimesed ei oska aimata, kui veidralt ta kodus tegelikult käitub.
"Kõva häälega laulmine, loomahäälte tegemine ja muu selline."
Johanna ilmselt noogutaks selle peale.
Kui Johanna kujutab nende armastust ühe fotona, näeb ta neid käsikäes mäest üles ronimas. Hommikune udu hajub aeglaselt, päikesekiired valgustavad järgmisi samme ning pilk on suunatud edasi. Fotost vaatab vastu sihikindlus, rõõm ja elusus.
Valdur näeb aga hoopis teistsugust pilti.
Ta kujutab ette kahte väga vana inimest mõnes hipsterlikus kohvikus, pressimas end jätkuvalt üksteise ligi. Laual on ülehinnatud latte'd ning nende taga peitub umbes kaksteist tuhat ühist kohvipausi.
Tunne oleks lihtne:
"Võimas seiklus on koos läbi käidud."
Kui nende lapsed peaksid seda lugu lugema kolmkümmend aastat hiljem, loodavad Johanna ja Valdur, et nad mõistavad üht olulist asja.
Et armastus ei püsi ainult tunnetel.
Et armastus kasvab siis, kui seda teadlikult kasvatatakse.
Et rõõmude ja raskuste keskel ei toetunud nad ainult teineteisele, vaid Jumalale.
Ja et iga päev valisid nad uuesti ja üha enam uskuda, loota ja a r m a s t a d a.
Selle loo fotod sündisid Oskar Lutsu majamuuseumi hoovis Tartus, paigas, kus Valdur on sündinud ja üles kasvanud ja mis on olnud lugematu arv kordi kohtumispaigaks Johanna ja Valduri loos, seal on peetud sügavaid vestlusi, söödud Valduri vanemate juures sadu ühiseid lõunaid ja tehtud koos palju kohvipause. Vaikne, tuttav ja ajas püsiv koht. Sest mõned lood ei vaja suuri žeste.
Piisab sellest, kui kaks inimest kõnnivad aastaid samas suunas ja hoiavad teineteisel käest kinni.
